Alors, j’ai voulu devenir poète…1 » Ja siis tänu sellele õpetajale ma avasin ennast millelegi suurele. Tal oli klaver.

Teadlik oma puudulikest teadmistest luule kohta, õpib ta värsiseadmist ja loeb Villoni, Baudelaire'i, Verlaine'i, Hugod ja palju teisi autoreid. Temast oleks võinud saada müürsepp nagu ta isa, kui ta ei rahuldunud sellise perspektiiviga. Georges Brassens spela gitar, piano og elektrisk orgel, og akkompagnerte seg sjølv på gitar. Georges varastas oma õe sõrmuse ja käevõru. Kaugel sellest, et teda pärssida, julgustas õpetaja teda täpsemale väljenduma, huvituma värsiehituse tehnikast ja riimimisest. Ta on välja andnud 14 albumit (1952–1976). Kui politsei lõpuks süüdlased peatas, sai juhtumist skandaal.

qu’on voit sur les trottoirs.

Viimased ilmusid 1942. aastal tänu lähedaste toetusele: abiks olid sõbrad, tädi ja isegi üks juhuslik sõber, õmbleja Jeanne Le Bonniec.

Chanson pour l'Auvergnat . Mugavuse huvides olid peamisteks ohvriteks sugulased. Pärast seda ei naasnud ta kooli.

Album successivo. 14. juunil tungis Saksa armee pealinna. Oma isa mõistva suhtumise auks tegi ta laulu "Les Quatre Bacheliers" (Neli bakalaureust). Han nytta seg av sjansen til å sleppe unna, og ville gøyme seg i Paris.

Georges naasis oma kodulinna. Teismeline oli julgust saanud, et esitada mõned oma riimid. Taskuraha teenimiseks võttis ta oma sõpruskonnaga osa vargusest.

Tema kasvav huvi luule vastu ei võtnud talt siiski isu "400 löögi" järele. Ta ei tundnud küll nooti, kuid see ei takistanud teda kirjutamast oma esimestest luuletustest laulukesi. Mellom 1952 og 1976 spela han inn fjorten album.

Ta lõpetas kaks aastat hiljem, et astuda isa soovil munitsipaalkooli. For å tene pengar, fekk han seg arbeid på ein verkstad på fabrikken til I mars 1944 fekk Georges Brassens to vekers permisjon for å reise til Frankrike.

Georges Brassens (prantsuse [ʒɔʁʒ bʁa'sɛ̃s]; 21. oktoober 1921 – 29. oktoober 1981) oli prantsuse luuletaja ja šansoonilaulja.Tema elukaaslane ja muusa oli Eestis sündinud Joha Heiman (1911–1999), kellele Brassens kirjutas mitmeid Prantsuse kultuuripärandisse kuuluvaid laule.. Georges Brassens prantsuse poeet, helilooja, laulja sündis 22. oktoobril 1921 ja suri 29. oktoobril 1981. Georges veedab oma päevad linnaosa raamatukogus. Georges ei olnud kaugeltki püüdlik õpilane.

Som viseforfattar, komponist og offentleg visesongar var han aktiv i peroden frå 1951 til 1981. Tuntud prantsuse rahvalaulude autor, millest tuntuimad: "Le Gorille", "Les Copains d'abord", "Chanson pour l'Auvergnat", "Les Amoureux des bancs publics", "La Mauvaise Réputation", "Je me suis fait tout petit", "Les Trompettes de la renommée", "Supplique pour être enterré à la plage de Sète", "La Non-Demande en mariage...". 1940. aasta veebruaris majutati George oma tädi Antoinette Dagrosa juurde. Les amoureux qui se bécotent sur les bancs publics, bancs publics, bancs publics, en se foutant pas mal de regard oblique. Perekondlikus kodus ümbritsesid teda ema Elvira ((† 1962), isa Jean-Louse († 1965), poolõde Simone (sündinud ema esimesest abielust) ja isa vanavanemad Jules ja Marguerite.

George'i isa oli rahulik lahke usuvastane vabamõtleja. Koos kitarrisaatega pani ta muusikasse ja esitas üle saja oma luuletuse. 1943. aasta veebruaris kehtestas Natsi-Saksamaa Vichy valitsusele kohustusliku töötamise seaduse (STO).

Il n’y a pas d’amour heureux : la mélodie composée pour ce morceau accompagnera également le texte de La … […] Et puis, grâce à ce prof, je me suis ouvert à quelque chose de grand. Mais c’est une absurdité, car, à la vérité, ils sont là, c’est notoire, pour accueillir quelque temps les amours débutantes. Selleks oli džäss. Ta lõikas sellest kasu ja õppis instrumenti valdama meetodiga, vaatamata oma vähestest teadmistest teoreetilise muusika kohta. Han står attom ein rad populære franske viser, mellom anna: I februar 1940 flytta Georges Brassens fra Sør-Frankrike til Paris for å bu hjå si tante Antoinette Dagrosa i det 14e arrondissement.

Ta redutas kodus (ja kasvatas vuntsid). See ei kestnud kaua; 3. juunil Pariisi ja selle ümbrust pommitatakse ning Billancourti tehas sai tabamuse. Niisiis, ma tahtsin saada luuletajaks."